Astroloogia tähendus ja selle kujunemislugu

Juba tuhandeid aastaid on inimkond otsinud juhiseid taevast ja tähtedest – paljud tähekaardid olid olemas ammu enne maakaarte. Nii elasid varajased tsivilisatsioonid ühes rütmis looduse tsüklitega ning küttisid, tegelesid korilusega ja rändasid koos tähtedega. Teaduse ja tehnoloogia areng on muutnud inimesed taevamustritest aina vähem sõltuvaks ning tänapäeval ajendab inimesi astroloogia poole pöörduma eelkõige uudishimu ning soov suurendada enda eneseteadlikkust. Inimene on loomult loominguline ja jutustuslik olend, kes tõlgendab elu läbi mineviku, oleviku ja tuleviku. Ka astroloogia on üheks viisiks leidmaks tähendusi ja mõtteid, mida mujalt ei leia.

Astroloogiat määratletakse kui uskumust, et astronoomilised nähtused, nagu näiteks tähtede seis inimese sünni ajal või Merkuuri retrograad, mõjutavad igapäevaseid Maal aset leidvaid sündmusi, meie isikuomadusi ja elukulgu. See erineb suuresti astronoomiast, mis tähendab taevakehade, kosmose ja universumi füüsika teaduslikku uurimist.

Planeetide ja tähtede liikumise ja märkimisega alustajateks peetakse Mesopotaamia sumereid. Umbes 3000 aastat eKr tuvastasid nad juba silmapaistvaid tähtkujusid ja taevakaarte. Hiljem said Mesopotaamia nn esimesteks suurteks astronoomideks babüloonlased, kes jätkasid sumerite uurimistööd ja lõid esimese sodiaagiringi. Umbes 5. sajandil eKr jagasid babüloonlased 360-kraadise ekliptika ehk päevatee (taevasfääri suurringjoon, mida mööda toimub Päikese näiv aastane liikumine või teekond taevas) 12 võrdseks märgiks, mis vastavad aasta 12 kuule, millest igaühes on 30 päeva. Iga tähemärk kattis 30° ekliptikast ning iga segment identifitseeriti oma sümboliga (sageli mõne looma nimega). Sõna „sodiaak“ pärineb kreeka keelest, kes kirjeldasid eelkirjeldatud süsteemi terminiga zodiakos kyklos ehk „loomaring“.[1] Babüloonlased seostasid erinevate tähemärkidega ka erinevaid materjale, taimi ja kristalle.[2]

Ka mõiste "astroloogia" pärineb vanakreeka keelest ja koosneb kahest sõnast: asteer ("täht" või "tähtkuju") ja vormist logos, mis tähendab eelkõige teadust, õpetust või uurimist. Ning kuigi astroloogia kujunes (oma peamistes põhimõtetes ja ideoloogias) välja juba oluliselt varem Mesopotaamias, siis just hellenistlik Kreeka oli kohaks, kus astroloogiat saatis rahva hulgas eriliselt suur tuntus ja huvi.  Kreekas arenenud astroloogial oli omakorda palju mõjutusi teistelt rahvastelt, kuna makedoonlaste vallutustega kaasnes aktiivne lõimumine Mesopotaamia, Egiptuse, Kreeka ja Iraani piirkondade ja kultuuridega.[3]

Vana-Kreeka mütoloogias seoti iga sodiaagimärk mõne kreeka jumala, jumalanna või muu olulise mütoloogiategelasega. Kreekas juurdunud sodiaagisüsteemis olid tähtkujudel järgnevad sümbolid ja tähendused[4]:

• Jäär – esimene astroloogiline märk. Seda märki tähistab oinas, mis sümboliseerib uuestisündi ja algust, ning seda juhib Mars.
• Sõnn – teist tähtkuju sümboliseerib sõnn või härg, mis tähistab viljakust. Sõnni valitseb planeet Veenus.
• Kaksik – kolmandat astroloogilist märki esindavad kaksikvennad, kes sümboliseerivad duaalsust, sisemist avanemist ning keha ja hinge vastandumist. Kaksikuid valitseb planeet Merkuur.
• Vähk – neljas astroloogiline märk sümboliseerib perekonda. Vähki esindab krabi või vähk ja seda valitseb Kuu.
• Lõvi – viies astroloogiline märk, mis sümboliseerib elujõudu. Lõvi, mida tähistab lõvilakk, valitseb Päike.
• Neitsi – kuues astroloogiline märk, mis sümboliseerib tööd ja töökust. Neitsit valitseb Merkuur ja teda tähistab naine. Seetõttu on Neitsi tähtkuju seostatud erinevate jumalannadega, nagu Artemis ja Aphrodite. Kreeka mütoloogias esindab seda tähtkuju jumalanna Astrea.
• Kaalud – seitsmes astroloogiline märk sümboliseerib harmooniat. Kaalud, mida tähistavad õigluse kaalukausid, on Veenuse valitseda.
• Skorpion – kaheksandat astroloogilist märki tähistab skorpion. See sümboliseerib hävingut ja uuestisündi ning seda valitsevad kaks planeeti: Mars ja Pluuto.
• Ambur – üheksas astroloogiline märk, Ambur, sümboliseerib kõrgemat teadvust. Seda märki, tähistab vibulaskja nool ning seda valitseb Jupiter.
• Kaljukits – kümnes astroloogiline märk, mida tähistab kits. See sümboliseerib tarkust ning seda valitseb jumal Saturn.
• Veevalaja – üheteistkümnes astroloogiline märk, Veevalaja, sümboliseerib revolutsiooni ja tarkust. Veevalajat, mida esindab veekandja või -valaja sümbol, on traditsiooniliselt valitsenud planeet Saturn, kuid nüüdseks on see üle läinud planeedile Uraan.
• Kalad – kaheteistkümnes ja viimane astroloogiline märk, Kalad, sümboliseerib jagunemist, mida kehastavad Aphrodite ja Eros kui kaks vastassuunas ujuvat kala. Kalasid valitsevad Neptuun ja Jupiter.

Ka keskajal oli astroloogial inimeste eludes tähtis roll ning sellega tegelesid aktiivselt nii arstid, astronoomid kui matemaatikud. India ja Hiina arendasid välja oma versiooni sodiaagiringist, samal ajal kui läänemaailm jäi truuks Kreekas kinnistunud uskumustele. Edusammud matemaatikas aitasid astroloogidel välja töötada aina täpsemaid ja keerukamaid tähekaarte ning astroloogiat hakati õpetama isegi paljudes lugupeetavates Euroopa ülikoolides, sealhulgas Cambridge'is (1225-50). Usk astroloogiasse hakkas vähenema alles siis, kui Euroopas suurenes kirikute tähtsus ning astroloogiat hakati pidama konkureerivaks ebausuks. Valgustusajastul (1650-1780) suurenes ühiskonna usk teadusesse ning astroloogiat (ühes tähtede lugemisega ja elutee tõlgendamisega) hakati käsitlema pigem meelelahutuse kui eraldi teadusena.[5]

Päikesemärgid ja kristallid

Sarnaselt muudele sümbolitele, jumalatele ja tähendustele, seostatakse 12 tähtkujuga ka erinevaid kristalle, mis iga päikesemärgi all sündinuid parimal moel toetavad ja nendega harmoneeruvad. Kuivõrd selliste assotsiatsioonide näol on tegemist subjektiivsete tõlgendustega, on viited kristallide sobivusele mõnevõrra varieeruvad. Samuti tasub silmas pidada, et turul on müügil enam kui mitutsada erinevat poolvääriskivi ning looduses on neid veel rohkemgi. Seega on loetelud kristallidest, mis mõne päikesemärgiga resoneeruvad, võrdlemisi mitmekesised ning alljärgnevas tabelis on toodud üksnes mõned võimalikud näited:

“Tänapäevane“ astroloogia

Nagu eelnevalt mainitud, siis babüloonlaste idee ekliptika jaotamisel seisnes selle ühildamises 12 kuuga. Selline käsitlus oli aga lihtsustatud. Tegelikkuses läbib päike ekliptikal 13 erinevat konstellatsiooni, kuid kolmeteist pidasid babüloonlased ebaõnnega seonduvaks arvuks. Nii jäeti astroloogia arendamisel välja üks tähtkuju (mida mõned käsitlevad nn 13. tähtkujuna) ning mille nimetus on eesti keeles Maokandja (Ophiuchus). Sellele konstellatsioonile vastav ajavahemik jaotati aga kahe teise konstellatsiooni – Skorpioni ja Amburi – vahel (tähtkujud, mille vahele Maokandja taevasfääril paigutub).[9]

13. tähtkuju lisamine ning sellega kaasnev igale päikesemärgile omistatava ajavahemiku vähenemine (kuna 360 kraadi tuleb nüüd jagada 13-ga), tähendab mh seda, et muutuvad ka ülejäänud päikesemärkidele vastavad kuupäevad. Kuupäevade matemaatilisel arvestamisel tuleb silmas pidada ka asjaolu, et konstellatsioonid on erineva suurusega ning mõni hõlmab taevalaotusest rohkem, mõni vähem ruumi. Kui astroloogia loodaks tänapäeval, vastaksid tähtkujudele järgmised kuupäevad:[10]

• Jäär (18.04 - 13.05)
• Sõnn (13.05 - 21.06)
• Kaksikud (21.06 - 20.07)
• Vähk (20.07 - 10.08)
• Lõvi (10.08 - 16.09)
• Neitsi (16.09 - 30.10) (45 päeva!)
• Kaalud (30.10 - 23.11)
• Skorpion (23.11 - 29.11) (üks nädal)
• Maokandja (29.11 – 17.12)
• Ambur (17.12 - 20.01)
• Kaljukits (20.01 - 16.02)
• Veevalaja (16.02 - 11.03)
• Kalad (11.03 - 18.04)

Lisaks selgitab nüüdisaegne teadus ja matemaatika ka seda, et päikesemärgid ei saakski olla tänapäeval enam samad, mis nad olid kunagi. Maa pöörleb nagu tipp ning maakera pöörlemistelg moodustab tiirlemistasandiga 23,4-kraadise nurga (Maa on n-ö veidi kaldu). Tipp (ehk Maa põhjapoolus) muudab seega pidevalt oma asukohta (tehes ca 26 000 aastaga ühe täistiiru) ning mõjutab mh seda, kuidas inimesed Maal päikese teekonna liikumist taeva suhtes näevad. Praegu on Maa põhjapoolus suunatud Põhjatähele Väikese Karu tähtkujus; 3000 aastat tagasi osutas Maa põhjatelg aga Draakoni tähtkujus asuvale tähele nimega Thuban.  Tulemuseks on see, et astroloogilised tähemärgid on öise taevaga sünkroonist väljas ja jäävad selliseks veel 23 000 aasta jooksul, ehk seni, kuni Maa „tipp“ on taas suunatud Thubani tähele ning Päikese näiline teekond läbi taeva jõuab uuesti kooskõlla sellega, kuidas seda nähti Mesopotaamias 3000 aastat tagasi, mil loodi astroloogia.[11]

Samas on ka nn uuele astroloogiale pühendatud erinevaid iseloomustusi ja sellega ühilduvaid kristalle. Uuemate käsitluste kohaselt võiksid 13 päikesemärgi süsteemis vastata tähtkujudele järgmised kristallid: