Opaal

Üldistatult võib opaali jagada kaheks: harilikuks ning väärisopaaliks. Levinum opaal on reeglina läbipaistmatu kristall, mida esineb mitmetes erinevates värvitoonides, nagu roosa, kollane, valge, sinine, pruun. Harvem esineb rariteedina ka musta opaali. Opaali teine liik – väärisopaal – on oluliselt vähemlevinud. See on reeglina läbikumav ning sellesse põimuvad tuld meenutavad sinised, violetsed, oranžid ja punased sädemed, mis värvidemängus vaheldumisi helklevad. Tänapäeval pärineb 95% turustatavast väärisopaalist Austraaliast.[1]

Opaali on vääriskivina hinnatud juba alates vanast ajast ning paljudes erinevates kultuuriruumides: seda kasutasid nii süürlased, babüloonlased kui roomlased. Kui esialgu kasutati opaali eelkõige primitiivsete tööriistade valmistamiseks, siis hiljem väärtustati seda ehte- ja dekoratsioonkristallina. Opaalile on alati omistatud salapärast jõudu, mis andvat energiat, kaitsvat murede eest ning ravivat südant.[2] Vana-Kreekas nimetati opaali kas sõnaga paedros, mis võis tähendada nii last kui ka lemmikut, kui ka sõnaga keraunios ehk kõuekivi (roomlastel ceranium). Tänapäevasele enim sarnanev nimetus pärineb ladina keelest – opalus – ning Vana Indias nimetati opaali sõnaga upalus, mis tähendas vääriskivi. [3]

Energeetiliselt seostatakse opaali originaalsuse ja dünaamilise loovusega, mis võimendab väljajagatavat energiat. Emotsionaalselt ühendub opaal armastuse, kire ja ihaga.[4] Harilikku opaali energiat peetakse väärisopaaliga võrreldes malbemaks, õrnemaks. See toetab inimesi, kes on tundlikud ning aitab neil pehmelt rahuneda ning pinged vabastada ning muredest lahti öelda. Opaaliga töötamine on lihtne ja loomulik ega kätke endas intensiivseid energiaid.[5] Lisaks sellele omistatakse eri värvusega opaalidele täiendavaid lisakvaliteete. Nii toetab roosa opaal südamerahu, emotsionaalset paranemist ning alateadliku valu tervendamist.[6]

Opaali lühiajalugu

• Vanimad teadaolevad opaalid olid inimeste poolt kasutusel juba 4000 aastat eKr. Selline hämmastav leid avastati 1939. aastal Keeniast, Aafrikast, ehkki Aafrikas ei leidu teatavasti erilisi opaalivarusid.
  
  
• Järgnevast 3500 aastast puuduvad mistahed leiud, mis kinnitaksid opaali kasutamist inimtegevuses, kuid mustale opaalile on viidatud näiteks 2250. aastal eKr kirjutatud Hiina teoses pealkirjaga “Shan Hai King. Mägede ja merede klassika”. Kui 1800 aastat peeti raamatut ajalooliselt ebatäpseks, siis ajapikku on selles tuvastatud aina uskumatumaid kirjeldusi, mis kattuvad ideaalselt ka tänapäevaste geograafiliste ja ajalooliste tõlgendustega. Nii peetakse aina usutavamaks ka seda, et raamatus kirjeldatud must opaal seda ka tõepoolest oli – selle leiukoha koordinaadid kattuvad piirkonnaga, kus leidub tänagi üliharuldast musta opaali (Nevada, Ameerika).
  
  
• Esimene teadaolev opaalikaevandus tegutses ca 400. aastal eKr Slovakkia aladel. Sealsed kaevandused tegutsesid aktiivselt veel üle 2300 aasta, s.o kuni 20. sajandini.
  
  
• 290. aastal eKr nimetavad roomlased opaali kõuekiviks (ceranium). Selline nimetus oli ilmselt inspireeritud Sahara beduiinidest, kes uskusid, et opaalile omane värvidemäng tekib kristallile just äikese ja välgu abil.
  
  
• 41. aastal eKr Roomas leidis aset üks kuulsaimaid opaaliga seonduvaid ajalooseike. Nimelt Marcus Antoniuse põgusal valitsusajal kuulus jõukale Rooma senaatorile Noniusele üks eriliselt haruldane, lausa pähklisuurune vikerkaarekirju opaal. Jäämata märkamatuks ka valitsejale, pakkus Marcus Antonius end seda Noniuselt välja ostma. Nimelt oli ta veendunud, et sellest saaks imeline kingitsus kuninganna Cleopatrale. Nonius, kes ei pidanud väärikaks ei pakkumist ennast ega ka valitsejat, aga keeldus. Raevunud valitseja tellis senaatori hukkamise, ent viimane, saades sellest teada, jõudis riigist teadmata suunas pageda. Siinkohal lõppevad mh mistahes ajalookirjed, mis Noniuse edasist elusaatust kirjeldaksid.
  
  
• 1. aastaks eKr oli opaal pälvinud roomlaste seas tiitli kui ülimast vääriskivist. Selleks ajaks oli seejuures juba laialdaselt levinud uskumus, et kõik vääriskivid, olenevalt nende värvist, kannavad endas väge anna inimesele jõudu, tervendust ja kaitset.
  
  
• 1060. aastal avaldatud luuletusega, mis käsitles üle 60 erineva vääriskivi ja nende energeetiliste omaduste, sai ootamatult alguse ebausk opaali võimekusse tuua kandjale head õnne ning küllust. Nimelt kirjeldas luuletaja Marbodus opaali kui varaste kaitsekivi. Halvakõlaline maine saatis opaali veel mitu sajandit, justkui oleks terve Euroopa leidnud oma ebaõnne põhjustaja.
  
  
• Alates 16. sajandist on opaali tähtsus taas tõusuteel. Juveliirid imetlevad selle ebamaist võlu ning kirjanikud viitavad sellele oma lüürikas.
  
  
• 1840. aastatel avastab saksa geoloog Johannes Menge opaalivarud Austraaliast.
  
  
• 1850. aastatel saavad opaali saatnud laimulood lõplikult möödanikuks, kui Suurbritannia kuninganna Victoria mitte ainult ei jumalda opaali kandmist ja ei jaga neid oma sõpradele, vaid teeb opaalist abielukingitused kõigile oma viiele tütrele.
  
  
• 19. sajandil avastatakse Austraalias veel mitmeid, esimesi tõeliselt rikkalikke opaalikaevandusi, mille leiud olid Euroopa omadest erivärvilisemad ja suuremad.
  
  
• 20. sajandil hoogustus opaali üleilmne turustamine ning seda kasutasid maailma tuntuimad moe- ja ehteloojad, sh nt Tiffany. 1930. majanduslangusega kahanes opaali turuhind mõneti, kuid üksnes ajutiselt. Suutmata konkureerida Austraalia loendamatute varudega, sulgetakse 1930. aastatel mh Slovakkia viimased kaevandused. Maailma eri paigus avastatakse aina uusi ning eriilmelisemaid opaale, nt Mehhikos, Peruus kui USA-s.  
  
  
• 1960. aastatel suudetakse modernse mikroskoobi abiga mõista esmakordselt, mis põhjustab opaalile iseloomulikku värvidemängu.
  
  
• 1980. aastal hakatakse Jaapanis tootma esmakordselt sünteetilist opaali, mille välimus sarnaneb äravahetamiseni looduslikega.[7]

Keemiline koostis: SiO₂•n(H₂O)[8]

Leiukohad: harilik opaal on levinud, väärisopaali leidub peamiselt Austraalias, Peruus, Indias, Süürias.[9]

Vaata opaalist tooteid