Smaragd
“Through love and compassion, all things are healed and blessings flow freely.”[1]
Smaragd on nime saanud kreekakeelsest sõnast smaragdos, mis tähendab otsetõlkes rohelist kivi.[2] Smaragd on berülli rühma kuuluvate mineraalide roheline variatsioon, mis saab oma värvi kroomi või vanaadiumi (või mõlema) jälgedest, mis asendavad kristallistruktuuris alumiiniumi.[3]
Igavikkuse ja võimu sümbolina oli smaragd hinnatud juba Vana-Egiptuses, kus seda kaevandati koguni 14. sajandil eKr[4] (nimetatud ka Kleopatra kaevandusteks[5]). Kuni Kolumbias asuvate smaragdivarude (taas)avastamiseni 16. sajandil (inkad kasutasid neid kaevanduspiirkondi tegelikult juba enne Ameerika avastamist[6]) tarniti Pakistanis ja Egiptuses kaevandatavaid smaragde Euroopasse peamiselt mööda Siiditeed; osa varusid pärines ka Austiast. Vaatamata loendamatutele uurimustele ei olda aga endiselt täiesti kindlad, millisest piirkonnast pärinevad teised nn “vanad” smaragdid. On teada, et 16. sajandil jõudsid paljud kuulsad (s.o tänapäeval muuseumides leiduvates valitsemiskeppides, tiaarades, ehetes jm väärisesemetes kasutatud) smaragdid lääneriikidesse India kaupmeeste abil, mistõttu pidanuks ka kaevandamiskohad leiduma Aasias – teisalt avastati aga kõik Kesk- ja Kaug-Aasia smaragdivarud inimestele teadaolevalt alles 20. sajandil.[7]
Iidses maailmas hinnati smaragdi nii oma erilise tooni kui talle omistatavate eritoimete pärast. Vana-Kreeka bioloog Theoprastus uskus, et smaragd parandab silmanägemist. Tema järeldustega nõustus ka Vana-Rooma bioloog Pliny (kes käsitles 77. aastal koostatud “Loodusajaloo” teatmikus mh mineraloogiat, erinevate mineraalide füüsikalisi omadusi, välimust ning neile omistatavaid ravitoimeid), kelle hinnangul oli silmale “meeldiv” ja seeläbi tervendav just smaragdi värvus.[8] Pliny kohaselt jälgis keiser Nero gladiaatorite võitlusi läbi smaragdist valmistatud läätse.[9] Vana-Roomas usuti smaragd parandavat ka viljakust ning seda seostati Veenuse jumalannaga.[10]
Prints Alberti poolt Inglise kuninganna Victoriale kingitud kihlasõrmus kujutas endast madu, mille pea moodustus smaragdidest – madu, seejuures, oli toona igavese armastuse sümbol ning smaragdi pidas kuninganna Victoria enda sünnikiviks.[11] Ka täna peetakse smaragdi üheks hinnalisemaks vääriskiviks – maailma kalleim, 10,11-karaadine smaragd müüdi 2000. aastal enam kui 1,1 miljoni dollari eest. Ligikaudu 60% maailma smaragdivarudest pärineb Kolumbiast; väärtuse järgi on smaragdi eksportijana maailmas teisel kohal Sambia.[12]
Energeetiliselt toetab smaragd südame avanemist ning armastuse, kaastunde ja lootuse piiritut kogemist. See julgustab juhinduma Südame tarkusest, et ära tunda ja vältida otsustusi, mis on küll ratsionaalsed, kuid ei harmoneeru meie tegeliku kutsumuse ja südamesoovidega. Just seetõttu seostub smaragd ka sisemise südikuse ja vaprusega, mis aitab teha valikuid, et Südame teel vankumatult püsida.[13] Smaragd toetab ühtsust, tingimusteta armastust, lojaalsust ja sõprust, suunates meid seeläbi pehmelt tasakaalukuse, teadlikkuse ja sisemise kasvamise poole.[14]
Leiukohad: Kolumbia, Sambia, Zimbabwe, Lõuna-Aafrika Vabariik
Keemiline koostis: Al2Be3[Si6O18]
[1] “Armastuse ja kaastundega terveneb kõik ning õnnistus voolab vabalt.” N. Ahsian, R. Simmons. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[2] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat. Praha: FINIDR 1996. Tõlge eesti keelde Sinisukk 1998, lk 46.
[3] D. Plantzos. Crystals and Lenses in the Graeco-Roman World. American Journal of Archaeology , Vol. 101, No. 3 (Jul., 1997), lk 461. Kättesaadav: [https://www.jstor.org/stable/507106].
[4] N. Ahsian, R. Simmons. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[5] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat, lk 47.
[6] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat, lk 47.
[7] G. Giuliani, M. Chaussidon, H.-J. Schubnel, D. H. Piat, C.e Rollion-Bard, C. France-Lanord, D. Giard, D. de Narvaez, B. Rondeau. Oxygen Isotopes and Emerald Trade Routes since Antiquity. Science , 28.01.2000, New Series, Vol. 287, No. 5453, lk 631.
[8] D. Plantzos. Crystals and Lenses in the Graeco-Roman World., lk 461.
[9] R. Duda, L. Rejl. Väike vääriskiviraamat, lk 47.
[10] N. Ahsian, R. Simmons. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[11] J. Bell. Collecting Victorian Jewelry: Identification and Price Guide. Penguin 2004, Snake or Serpent motifs.
[12] L., A. Groat. Gemstones. American Scientist, vol. 100, no. 2 (märts-aprill 2012), lk 132. Kättesaadav: [https://www.jstor.org/stable/23222847].
[13] N. Ahsian, R. Simmons. The Book of Stones. Berkeley, California: North Atlantic Books 2015.
[14] J. Hall. Kristallide piibel. ERSEN: 2003, lk 127.